Homöopaatia on tuletatud kreeka keelest (homoios – sarnane, pathos – haigus). Võõrsõnastiku 1999 a. väljaanne selgitab – haiguse ravi ainetega, mis suurtes kogustes tekitavad tervel inimesel sellele haigusele iseloomulikke nähtusi. Homöopaatilise tegevuse põhimõtted on pärit saksa arstilt Samuel Hahnemannilt (1755-1843), kes oli pettunud tolleaegse arstiabi võimalustes haiget aidata – tihti sagedased klistiirid, aadrilaskmised ning ravi väävlisalvidega pigem nõrgestasid kurnatud organismi.
Hahnemanni põhiteesid olid järgmised – 1) sarnase ravimine sarnasega; 2) raviv aine on seda tõhusam mida väiksem on selle kogus; 3) kõik kroonilised haigused on tekitatud organismis olevast haigusetekitajast ehk psorast. Hahnemanni idee leidis mitmeid järgijaid, näiteks arst Hering rajas 1848 aastal Ameerikas Homöopaatia Kolledži.
Rohkem kuulsust tõi arstile siiski nitroglütseriini kasutamine südamehaigete ravis, ravitoimeni jõudis Hering tänu toimeaine suurtele lahjendustele ehk homöopaatia kasutamisele!
Tänapäeval peetakse homöopaatia üheks juhtivaks esindajaks George Vithoulkast, kellele anti 1996 aastal nn alternatiivne Nobeli preemia. Homöopaatilist tegevust on rakendatud praktiliselt kõikide haiguste puhul ja seda on asunud propageerima mitmed arstid. Eesti Arstide Liidu Teataja 1998 aasta 6. numbris väidab Saima Tisler, et homöopaatia on kõrgelt süstematiseeritud meetod organismi elujõu stimuleerimiseks eesmärgiga ravida inimene lõplikult terveks ja 42% Inglismaa arstidest suunab oma patsiente homöopaatide juurde!
Kui Teie arst peaks soovitama pöörduda homöopaadi poole, siis kindlam oleks vahetada arsti.
Dr. Sven Lindström, Üld- ja Sisehaiguste arst.
Lisainfo – Quackwatch