Eelmises postituses kirjutasime vitamiinidest, mida terve inimene omastab piisavalt toidust ning apteekide ja müügi-inimeste poolt soovitatuid purgivitamiine pole vaja juurde osta. Ainsaks erandiks ses osas on D-vitamiin, millele pühendame allpool veidi rohkem tähelepanu.
D-vitamiin on vajalik kaltsiumi ja vähemal määral raua, tsingi, magneesiumi imendumiseks soolestikust. D-vitamiin mõjutab eelkõige luude kasvu, arengut, „tugevust“ (võetuna koos kaltsiumiga) ning vähendab eriti vanemas eas esinevat osteporoosi ehk luude hõrenemist ja sellest tulenevaid kergesti murduvaid luid. Varem oli D-vitamiini puuduse väljenduseks rahhiit, kuid tänapäeval on arenenud riikides selle esinemine oluliselt vähenenud just tänu D-vitamiini kasutusele.
Meie jaoks on olulised D3-vitamiin ehk kolekaltsiferool ja D2-vitamiin ehk ergokaltsiferool .
Olulisim D3-vitamiini allikas on päikese UVB-kiirgus, mis nahale mõjudes lükkab käima reaktsioonide jada, mille tulemusena valmib aktiivne D3-vitamiin esmalt maksas ja lõpuks neerudes. Lastes päikesel paista 10-15minutit vähemalt kahel korral nädalas vähemalt kätele ja näole (ilma neid eelnevalt päikesekreemiga määrimata), varustame organismi piisava hulga D3-vitamiiniga. Juhul kui seejärel on soov jätkata viibimist päikese käes, on soovitatav siiski kaitsa oma nahka UV-kiirte kahjuliku toime eest ning kanda vastavat riietust ja määrida nahale päikesekreemi. Suvekuudel ehk päikesepaistelisemal ajal toodetud D3-vitamiini reservid „saavad otsa“ mõni kuu peale suve ning ka nädalane soojamaareis kesktalvel ei anna efekti kauemaks kui kuu-poolteist. D3-vitamiini tootmise aspektist kaobki kahjuks päikese positiivne efekt meie laiuskraadidel septembris-oktoobris ning ilmub taas alles märtsis, mistõttu võime vahepealsel perioodil loota vaid teatud toiduainetele või peab D-vitamiini lisaks juurde võtma. Toiduga omastame D-vitamiini süües rasvasemat kala, muna ja D-vitamiiniga rikastatud piimatooteid. D2-vitamiini leidub mõnedes seentes.
Eeltoodut arvestades soovitataksegi nii Eestis kui ka meie põhjanaabritel, kus poole aasta jooksul on kokkupuude päikesega vähene, võtta D3-vitamiini „purgist“ juurde. Praegusel hetkel (aprill 2016) on kasutusel alltoodud soovitused, kuid need võivad mõne aja pärast muutuda.
Enamusel elanikkonnast (18-74aastased) on soovitatav iga päev tarbida 10 mikrogrammi (µg) ehk 400IU (International Unit e. rahvusvaheline ühik) oktoobrist märtsini juhul kui D-vitamiiniga rikastatud piimatooteid ja/või kala ei tarbita sel perioodil igapäevaselt.
Rasedad, imetavad emad ning alla 18 ja üle 74 aastased peaksid D3-vitamiini juurde võtma aga aastaringselt. Alla 2 aastastele lastele on soovitatav juurde anda 10µg, sealt edasi kuni 18nda eluaastani 7,5µg. Rasedatel ning imetavatel emadel on soovitatud tarbida 10µg.
Kõige suuremaid päevaannuseid on soovitatud üle 74aastastele – 20µg ehk 800IU, sest vanemas eas viibitakse harvem väljas ning päikesest tuleneva D3 vitamiini tootmine on 70% madalam noorematega võrreldes.
Individuaalsete eripärade tõttu on mõnedel juhtudel sobiva annuse leidmine keerulisem kui ülaltoodud juhend, mistõttu oleme oma kliinikus teostanud kontrolliks vereanalüüse D-vitamiini taseme määramiseks ja selle alusel „ravi“ vajadusel korrigeerinud.
Arvestama peab ka sellega, et teatud juhtudel esineb häireid D-vitamiini imendumises (anoreksia, tsöliaakia), tootmises organismis (maksa- ja neeruhaigused) või on probleemiks ravimite kõrvaltoimed (kortikosteroidid, epilepsiaravimid) – ka siis tuleb läheneda individuaalselt ning analüüsida võimalusi olukorra parandamiseks.
Lõpetuseks tasub mainida, et leidub neid (sageli just vitamiinitoodete maaletoojate/müüjate seas), kes soovitavad D-vitamiini võtta oluliselt kõrgemates annustes kui eelpool mainitud põhjendades seda sageli D-vitamiini kasuliku toimega mitmete haiguste ärahoidmisel ja tõepoolest – leidub uuringuid, millede alusel võib D-vitamiini puudus tõsta muuhulgas südame-veresoonkonnahaiguste, masenduse, kasvajate, astma, allergiliste jm haiguste esinemisriski, kuid nende uuringute usaldusväärsus on madal, mistõttu teaduskirjanduses D-vitamiini kõrgemaid annuseid ei soovitata ja kõrgeim lubatud päevane doos täiskasvanul on erinevatel allikatel 100(-200)µg ehk 4000(-8000)IU. On loomulikult võimalik, et nendes numbrites tehakse korrektuure juhul kui hetkel käimasolevad või tulevikus ette võetavad uuringud sellele alust annavad.
Tugevaid luid ja palju tervist!
Ingmar Lindström, Üldarst.